On kahte erinvat tyypi kuhjuvat muutust mis toimub kromosoomidega kui me vananeme: mutatsioonid ja epimutatsioonid. Mutatsioonid on muutused meie DNA jadas ja epimutatsioonid on muutused "DNA dekoratsioonidele" mis juhivad kalduvust dekodeeruda valkudeks. Õnneks ei pea me nende fenomenidega tegelema eraldikuna saame neist mõlemast hoiduda samal viisil.

See pm teine vanameisesse puutuv ala kus on evolutsioon teinud eriti raske osa meie eest ära. Meil on meeletul hulgal DNAs (3000 000 000 baas paari - tõlkija) ja töö mida on on vaj et see pysiks sellisena ja toimiks on uskumatult keeruline. Aga evolutsioon pidi seda tegema, seega on ta loonud meie jaoks vajamliku peensuse. Yhes suhtes oleme eriti õnnelikud. Evolutsioonil (selgroogsetest ilmnemisest alates, vähemalt) on olnud yks DNA ylalpidamise mure mis on palju suurem kui miski teine ja see on peatada organismide suremus vähki. Vähk võib meid tappa isegi kui yhes rakus tekib vale mutatsioon või epitmutatsioon, kuid mis iganes toimeline kadu mis tahes geenides millel pole vähiga midagi pistmist on kahjutud va ja kuni nad juhtuvad paljudele rakkudele antud koes. Seega kõik need rakkus saavad tasuta reisi -- neida haldatakse juba nyyd paremini kui meil seda vaja oleks selle elu jooksul.

[Märge: ylaltoodu on veidi lihtsustatud, kuna DNA kahjustused ja mutatsioonid võivad olla kashjustatud kade teise probleemi kaudu midaa SENS taotleb parandada, rakkude kadumine ja raku myrgilisus, kuna rakud võivad kas enesetapu sooritada või minna vananevasse mittepoolestuvasse seisundise DNA kahjustusi eelvastutoime mis peataks neil vähiks muutumise. Aga need erijuhtumid ei pruugi meid segada siinpuhul kuna nende jaoks vastavad erisosad SENS skeemis.]

See tähendab, et me ei pea tegelikult kromosoomides olevaid mutatsioone parandama selleks, et nende tapvat mõju peatada: millest piisaks oleks kui leiutame eriti hea ravi vähi vastu. See mida mina toetan (mis oli kolmanda SENS ymarlaua teemaks - mille koondasin aastal 2002 Cambridges) kannab nime WILT (Whole-body Interdiction of Lengthening of Telomeres -Terve keha Telomeraasi Pikenemise Lõikkamine) see on väga ambitsiionikas projekt ja on tõenäoliselt palju suuremahaardelisem kui pikaajalised viisid mis võitlevad vähi vastu kui mis iganes hetkel saadaval või arendatav viis. See põhineb otsa repliktasiooni probleemil, mida tunneme juba yle 30 aasta : kui DNA repliktasioon toimub siis kaotab kromosoom väikese osa oma DNAst. Inimkromosoomid on ehitatud selliselt et inimese rakud poolestuvad enam kui 50 korda, kaotades siis piisavalt DNAd, et kromosoomid hakkavad ebatavaliselt käituma ja kokku liituma. Meil on eriline entsyym "telomeraas" mis lahendab selle probleemi meie munandites (mis peaved selle kuidagi lahendama muidu tulevad lastel lyhemad kromosoomid kui vanematel), ja mis on aktiivne ka madalamatel tasemetel mõnes eriti sagedasti poolestuval rakulnagu veretyvi rakkudel. Peaaegu kõik vähid panevad tööle telomeraasi, et nad määratult palju poolduks; kui nad seda ei saaks teha ei aksvaks nad iial nii suureks, et meid ohustaks. (Tgelikult lylitvad väike osa vähke siise teise systeemi ALT mis on "alternative lengthening of telomeres" -- "alternatiivne telomeraasi pikendmuine".)

WILT pakub välja kõikide telomeraasi ja ALT geenide eemaldamist geenidest või vähemalt rakkudest mis suudavad poolestuda. Inimesed uurivad pingsalt kuidas telomeraas rohtudega maha suruda, aga WILT parandab arstimite pooles inibiteertud telomeraasi, sest vähi rakud ei suuda muutuda, et sellele ravile vastupanna ta peaks looma täiesti uue entsyymi telomeraasi puhtast õhust. Suur mure on muidugi, et miite ainult pole vaja väga head geeni suunamsitehnikat, et kustutada telomeraasi geenid kudedes mis ei sõltu tyvirakkudest, aga ka väga hea regulaarse viisi rakkude asendamiseks veres, kõhus, nahas, ja mis tahes muus koes milles rakud palju poolduvad. See idee paistab pystihyll kui esimest korda kõlab, aga võib olla ysnagi võimalik, sest esialgne tehnoloogia ongi juba valmis, et neid tyvirakke uuesti asutada (aga kõhu jaoks on seda vaid hiirtega tehtud). Telomeeride reservist vastsyndinute tyvirakkudes piisab peaaegu terveks kymnendikuks, arvestades "dyskeratoson congenita" vanust mis on haigus on seotud ebapiisava telomeraasi ylalpidamisega. Seega põhimõtteliselt iga kymne aasta jooksul vahetatavad tyvirakud, nõnda, et telomeerid on taastatud ja telomeraasi ning ALT geenid on eemaldatud, peaks ylalpidama asjakohased koed jätkuvalt samas peatades vähi enne kui see jõuab eluohtliku tasemeni. Rakud mis on juba kehas tuleks ära hävitatada ilma , et inseneerirakud surma ei saaks (tyvirakud kiiresti uuenduvates kudedes) või tuleb telomeraasid ja ALT geenid kustutada otsekohe (poolestumisvõimelised aga muidu vagad rakud nagu maks või gliaalrakud); mõlemad viisid on juba ysna lähedal tehniselt, et hiirte jaoks kasutada.

Talks on this topic at IABG 10:
de Grey      Broccoli      Kmiec

Talks on this topic at SENS2:
de Grey      Marciniak      Goodwin      Blasco      Porteous      Margison      Stelzner