Rakuvälisene risu erineb rakuvälisest yhend sildadest ("intracellular crosslinks") -- see tähendab agregeerunud ollust millel pole mingit toimet (isegi mitte biofyysilist toimet) ja mis oleks ideaalses lahenduses hävinema, kuid on tõestanud ennast vastupanuga hävingule. On kaks peamist näidet. Yks on mitterakkulise lipiid sydamik vananeund aterosklerootilised plakid, aga see ei loe kuna makrofaagid ilmnevad pidevalt ja söövad sellest sydamikust tykke ja ainus probleem on et nad ei suuda peale söömist seda lagundada ja lõpuks nad surevad ja moodustuvad osa probleemist. Nõnda saaks selle täiesti korda kui me saaksime teha rakuvahelise lagunemise mehhanismi palju tugevamaks, nagu siin seletatud. Teine suur probleem mis tuleb rakuvälisest rusust on amyloid. Amyloid tekitab suuri gloobuleid Alzheimeri patsientide seas mida plakiks kutsutakse, ja sama asi tekib kõigil(palju aeglasemalt). Me ei tea kindlapeale, et just amyloid on see mis Alzheimeri patsientide kognitiivse võime kaotab aga oleme päris kindlad, et neist midago kasu pole (kuigi mõned teadlased arvavad, et iseenesest need molekulid teevad mingil määral kasulikku enne kui nad kasvavad plakiks). Seega, et kindel olla peaksiem neist lahti saama. Sama on rakendatav ka teiste kasvude kohta mis teistes kudedes eakuse puhul ja eakushaigustega seotult tekivad parim teadolev neist on tyybi II diabees.

Firmas Elan Pharmaceuticals arendatakse strateegiat selleks et jäädavalt edasi lykata sellise materjali kuhjumist, vaktsineerimine, mis stimuleeriks immuunsysteemi (täpsemalt mikrogliaalrakke) neid rakke uhuma. Kui see on seestunud, võib see ikka osutada vastupanu lagunemisele aga kui see on nii siis võib seda lagunemist saavutada ka loomulike rakuvaheliste lagunemise tehnikaga mida siin kirjeldatakse. Varajsed Elan vaktsiini katsed tuli peatada kuna tekkkisid kõrvalnähtused aga nad tegutsevad parema vaktsiini kallal.

Teine strateegia on kasutada väikseid molekule, et neid plakke lagundada. Paistab, et plaki pinda läbistavad väikesed peptiidid mis vingerdavad, end selle sisse ja see teeb nad vähemstabiilseks nii et terved proteiinimolekulid libisevad pinnalt ära. Neid väikesi peptiide kutsutakse betamurjateks.

Talks on this topic at IABG 10:
Nitsch

Talks on this topic at SENS2:
Lemere      Pepys