Rakkudel on palju põhjuseid tykeldada suuri molekule ja struktuure osadek millest ta koosneb. Ja palju meetmeid seda teha. Kahjuks on yks peamine põhjus neid murda on see, et neid on keemiliselt muudetud nii et nad ei toimi enam ja vahest on need keemilised muutused nii imelikke struktuure loonud, et raku lagundamis masinavärk ei saa nendega hakkama, see on väga harv, aga pikapeale kasvab see suureks. Paik kus see kavab on lysosoom eriline vene mis kytkeb endas kõige tugevamatlagundamis mehhanismi selles rakus; kui midagi tekib mida isegi seal ei saa katki murda siis jääbki see sinna kinni, sellega pole hullu rakude puhul mis tihti poolduvad aga mittepoolduvad rakud täituvad sellest järkjärgult erinva mögaga erinevates rakkudes. Syda silmatagune, närvirakud (eriti motoorikaneuronid), ja mis kõige tähtsam - valged rakud mis arteri seinte kylge lõksu jäävad kõik kannatavad selle tõttu. Lõpuks ei saa need rakud enam rohkem vasstu võtta ja nad lakkavad nomrallselt töötamast.see ongi ainus ateroskleroosi tekkimisel (arteri seintel olevate klompide tekkimine mida plakiks nimetatakse, lõpuks nad lõhkevad ja põhjustavad sydamerabandusi ja ajurabandusi) See on samas ka tähtis mitme neuroloogilise taandarengu ja makulaarse taandarengu puhul (vanaduspimeduse peamine põhjustaja). Seega on väga tähtis, et seda lahendada.

[Märge: neuraallagunemise peamised tegurid tekivad lysosoomidega võõreldes teistes kohtades, aga on häid tõendeid , et see on komepnseeriv meede kui ajurakkude lysosoomid lakkavad toimimast kui lysosoomset myrkainet kuhjub mõõdukas koguses, seega kui me parandaks lysosoomi siis mittelysosoomsed agregaadid peaks kaduma loomulikul moel.]

Mis siis see lahendus on? Kõige lubavam võimalus on minu arust on võimaldada rakkudel murda rusu kohapeal nõnda, et need hiljem rakke täitma ei hakka. Seda oleks võimalik saavutada kui anname rakkudele lisa entsyyme mis lagundaks vastavat materjali. Loomulik koht kust sellisedi entsyyme otsida on mulla bakterite ja seente seast kuna need agregaadid mis laguneksid imetjates ei kuhju mullas milles loomade kered lagunevad ega ka surnuaedades kus inimesed lagunevad. Eelkäiv töö on mis on alanud Cambridges minu osakonnas on juba seda optimismi toetanud. See mõiste on loogiline areng loomulike lysosoom entsyymide asendamises nende inimeste jaoks kes on synnipäraselt madala lysosoomi tasemega, ning seda juba tehakse. Sellised puudused tekitavad lysosoomide ladustumise häireid nagu Gaucheri tõbi ja geeni asendamine on toimib teraapia. Geeniteraapia on ikka veel lapsesamme tegemas ja seda raskust ei saa alahinnata aga progress on pidev; see ei ole yleoptimistlik kui ennustame et tuleb aeg kui oleme identifitseerinud entsyymid mis suudavad lysosoomset rusu lagundada ning oleme seda toimima pannud hiirtes, geeniteraapia saavutab piisava taseme, et inimesed seda kasutada saaks. Samas on ka väga tähtis et kõige suurem rakendus andtud alal ei pea yldsegi geeniteraapiat kasutama, sest rakud millele on vaja lisada mikroobide geene on mikrofaaigd, erilised valged vererakud, mis tulenevad luuydist. Nõnda saame teha vajalikud muutused vere tyvirakkudesse laboratooriumis ja siis need inimestele anda luuydi siirdena, mis on palju lihtsam kui geeniteraapia.

Selles projektis on palju rohkem tööd vaja. Võtab kaua aega, enne kui leiame õiged entsyymid mulla mikroorganimides selleks et leida need mis toimivad edukalt ka imetajate rakkudes ja ei ole myrgised selleks et neid muuta nõnda et rakk teaks kuidas juhtida neid lysosoomide poole ja nõnda edasi. seda projekt on väga paralleliseeritav -- kui paljud laboratoorimid selle kallal tegutsevad tuleb õnnestumine varem. Entusiasm selle suhtes kasvab ja seda on demonstreeritud ka SENS 4 ymarlaua mahukuse pooolest see kohtumine keskendus sellel teemal ning käivitasime selle Juulis 2004.

Talks on this topic at IABG 10:
Archer

Talks on this topic at SENS2:
Rittmann      Sparrow      Jerome      Jessup      Rubinsztein      Nixon      Cuervo      Brady